Intervjuud

Anikó Novák: tunnis peab olema aega muusikat kuulata ja tunnetada

Ferenc Liszti nimelise Muusikaakadeemia all tegutseva Kodály Instituudi õppejõud Anikó Novák on Kodály kuulsat meetodit ehk jo-le-mi-süsteemi aidanud tutvustada üle maailma. Koos kolleeg Katalin Körtvésiga on nad välja töötanud oma meetodi ZeneZen, mis põhineb Zoltán Kodály ja tema kunagise õpilase Klára Kokase muusikapedagoogika metoodikal.

Anikó on ühtlasi tunnustatud pianist, kes on andnud enam kui 150 kontserti üle maailma – loomulikult Ungaris, aga ka Viinis, Milaanos, Amsterdamis, Chicagos ja mujal. Veebruari keskel külastas ta koos instituudi õppejõu Yasmin Foliniga Georg Otsa nimelist Tallinna Muusikakooli, kus Yasmin viis läbi Kodály meetodit käsitleva õpitoa ja Anikó andis koos kooli silmapaistva klaveriõpilase Karl Reimandiga (õp Ülle Sisa) kontserdi. Üritus toimus tänu Ungari Instituudile.

Usutluses infokirjale märkis Anikó muuhulgas, et klaveriõpetuses peab ta teoste selgeksõppimise kõrval oluliseks, et oleks aega muusikat kuulata ja tunnetada.

Anikó Novák ja Yasmin Folini Otsa koolis käesoleva aasta veebruaris. Foto: Riina Kallas

Millised on Kodály meetodi põhiprintsiibid, mida peaksime sellest lähenemisest teadma?

Kodály muusikaline hariduslik kontseptsioon on tuntud kui üldhariv õpetussüsteem. See on nii, sest ta soovis muusikalist kultuuri viia võimalikult paljudeni ja tekitada laialdase hariduse kaudu nõudlikku publikut nii palju kui võimalik.

Me ei saa aga jätta kõrvale, et muusikaakadeemia professorina tegi ta palju tööd tulevaste professionaalidega ja pööras tähelepanu üliandekatele muusikatudengitele. Ühes oma kõnes, mille ta pidas Budapesti muusikaakadeemias (1953), kirjeldas ta mitmekülgselt professionaalile esitatavaid nõudmisi:

1.   hästi treenitud kõrv;
2.   hästi treenitud mõistus;
3.   hästi treenitud süda;
4.   hästi treenitud käsi.

„Kõiki nelja tuleb arendada korraga, pidevas tasakaalus. Niipea, kui üks neist komponentidest jääb puudulikuks või areneb kiiremini, on midagi valesti […]. Solfedžo ning vormi- ja harmooniaõpetus arendavad esimest kahte punkti. Selleks, et õpetus lõpule viia, on vaja võimalikult erinevaid muusikalisi kogemusi; ilma kammermuusikat mängimata ja kooris laulmata pole kellelgi võimalik saada heaks muusikuks.“

Kodály muusikahariduslik meetod on arendatud välja eelmise sajandi kahekümnendate aastate keskel ja on senini vastu pidanud. Mis on selle fenomen?

Kodály teened muusikapedagoogikas on suured ning  tema loodud relatiivne noodilugemissüsteem on fenomenaalne.  See süsteem võimaldab õpilastel arendada teadlikku noodilugemise oskust ning muusikalist kirjaoskust. Relatiivse süsteemiga jõuame kiiremini sujuva noodilugemisoskuseni. See aga kehtib kahtlemata vaid relatiivses süsteemis. Kui laulame noodinimedega, oleme juba kindlalt määratlenud antud heli funktsiooni helistikus.

Kirjeldage palun ZeneZen kursust, mida läbi viite ja kuidas see on seotud Kodály meetodiga?

ZeneZen on klaverimängu pedagoogiline kursus, mis põhineb Kodály ja Kokase (Kodály kunagine õpilane Klara Kokas) meetodil. See sisaldab üldisi muusikalisi termineid, reegleid – rütmi, noodikirja, tempot, karaktereid, stiili jne –, mis on olulised kõigile muusikutele. Seetõttu võib süsteem pakkuda huvi nii teiste instrumentide õpetajatele, solfedžo- ja muusikaõpetajatele kui ka esinejatele. „ZeneZen“ on iseenesest sõnamäng. „Zene“ tähendab ungari keeles „muusikat“ ja „zen“ sanskriti keeles „meditatsiooni“, „süvenemist“. Jaapani zen-filosoofi järgi on zen-teekond omaette kogemus. Sel moel näeme, et muusika on meditatsioon ja süvenemine ning musitseerimine kui omaette kogemus.

Katalin Körtvési ja mina oleme Rahvusvahelise Kodály Instituudi professorid, kellel on ühised õpilased. Kata õpetab solfedžot ja muusikateooriat ning viib läbi Kokase kursuseid. Mina õpetan klaverit ja klaveripedagoogikat. Meie diskussioon õpilastega ja nende tagasiside panid meid mõtlema, kuidas saaksime oma pedagoogilisi kogemusi ja armastust muusika vastu jagada kursuse kaudu, mis aitaks õpilasi pillil mängides väljendada oma tundeid loomulikul viisil. ZeneZen on Kodály ja Kokase filosoofia muusikaline ja kunstiline väljendus, mis avaldub klaverimängu ja klaverimänguõpetuse kaudu.

Klaveripedagoogikas on mulle veel väga oluline, et klaveritund oleks kvaliteetaeg – see on enam kui lihtsalt klaveripalade õppimine ja õpetamine. Vajalik on kuulata muusikat, nautida selle kuulamist, tunnetada emotsioone, kasutada kujutlusvõimet, dešifreerida noodipilti, tunnetada loodusseadusi, universaalseid väärtusi, armastust, legende, kujutluspilte, unistusi… Kõike, mis teeb meist inimesed.

Selleks, et sellest  kõigest aru saada, peavad õpilased tavaliselt omandama vajaliku tehnika. Sarnaselt sporditegemisele või tantsimisele tuleb meil läbida erinevad etapid, mille kaudu õpime, kuidas treenida oma sõrmede liikuvust klaviatuuril tundlikumaks, kindlamaks ja jõulisemaks.

Samal ajal peaks harjutamine olema mänguline, ilma stressi või esinemispingeta.

Pole juhuslik, et me ütleme klaveri-mäng, mitte klaveri-töö. Lõppude lõpuks tuleb meeles pidada, et tehnika pole eesmärk omaette. Tehnilised harjutused vaid teenivad alati esituse muusikalist kvaliteeti. (Huvitav tähelepanek on, et muistne kreeka sõna „tekhnikós“ tähendab „kunsti“, „viimistletust“ selle käsitöölikus tähenduses.)

Oma ZeneZen kursustel tugineme solfedžole ja Kokase õpetuse muusika üldisele kontseptsioonile ning klaveritehnikale – puudutus, legato, leggiero, akorditehnika, peentehnika jne. Palju kergem on näiteks mängida aeglast legato‘t, kui sellele eelnevalt tunnetame sisimas meloodia liikumist ja tempot. Võime kujutleda meloodia kvaliteeti ja iseloomu ning noote, aeglaselt astutud sammude raskust või kujutleda, kuidas kaks sammu on omavahel seotud.

Tahan rõhutada, et neid kahte meetodit ei tohi üksteisest lahutada. Nende eesmärk on üks, kuid teed eesmärgini jõudmiseks erinevad: nad täiendavad ja abistavad üksteist praktiseerimisel, instrumendi- ja muusikaõpetuses. Kodály filosoofia koos Kokase kontseptsiooniga pakub täiuslikku tasakaalustavat alust muusikalisele mõistmisele ja aktiivsele tegevusele.

Mis saaks olla loomulikum kui omavahel põimunud muusika ja liikumine või laulmine, mis on üks vanimaid inimlikke väljendusviise?

Anname kursustel kolleegidele ja õpilastele motiveerivaid ideid, et nad ei väsiks ega tüdineks oma tööst. Õpetame neid suhtlema oma sisemise lapsega, tuues välja nende loomingulisuse ja fantaasia, kuna me ei tee kellelegi haiget või midagi valesti, kui teeme seda kõike armastusest. Kuigi vahel on see raske, tuleb meil olla tänulik, et meie ametiks on MUUSIKA.

Tutvustage lähemalt Kodály Instituuti ja selle rahvusvahelist tegevust. Millised on Eesti õpilaste võimalused seal õppida?

Ungari on ilmselgelt kõige autentsem paik õppimaks tundma Kodály kontseptsiooni, kuna see on siin sündinud ja meie haridussüsteem on sellele üles ehitatud. Kõik õpetajad on sellega üles kasvanud ja neid on selle kontseptsiooni järgi õpetatud. Kõik Kodály Instituudis läbiviidavad tunnid järgivad seda süsteemi.

Teine asi, mis teeb instituudi eriliseks on see, et me ei võta solfedžot ja muusikateooriat kuivalt, pelgalt teoreetilise ainena. Muusikaline interpretatsioon ja praktiline musitseerimine on samuti üks osa tundidest. Meil on ka individuaalsed klaveri- ja hääleseadetunnid, mis aitavad tudengitel nende oskusi treenida. Õpilastel on võimalusi esineda.

Meie endised õpilased meenutavad alati liigutatult instituudi rahvusvahelist, kuid samas sõbralikku ja kodust atmosfääri. Akadeemilise õppeaasta jooksul tiheneb sama aastakäigu õpilaste läbikäimine ja nende sõprus võib kesta aastaid.

See on minu personaalne tähelepanek, kuid Eesti ja Ungari inimesed on mitmeski mõttes sarnased. Mõlemad rahvad on väga avatud, sõbralikud, emotsionaalsed, kuid samas väga sihikindlad ja tõsised oma eesmärkide saavutamisel. Seepärast arvan, et eestlastel on meie juures kerge sulanduda ja nad tunnevad end siin koduselt.

Ootame väga Eesti tudengeid oma instituuti!

Intervjuu koostas Riina Kallas. Eriline tänu kuulub Piret Väinmaale ja Katre Merilaidile, kes aitasid kaasa intervjuu ettevalmistamisele ja tõlkimisele.

Maarja Haamer: Otsa koolis õpin lõpuks südamelähedasel erialal

Flöödimängija Maarja Haamer tunnistab, et õppis aastaid erinevaid pille, kuid alles Otsa koolis jõudis ta vabaduseni teha muusikat, mida ta kõige enam ihkas. Küsitles ja pilte tegi Riina Kallas.

Igal muusikul on tavaliselt oma lugu, kuidas ta muusikani jõudis. Milline on Sinu oma?

Juba lasteaias märkasid vanemad, et mulle meeldib laulda. Algul olin erilasteaias, kuid seal mulle väga ei istunud ja seepärast pandi mind tavalasteaeda, kus meil oli kristlik rühm, mille juurde käisid jumalateenistused. Kirikus huvitasid mind väga elektriorel ja harmoonium ning mul oli suur unistus neid kunagi katsuda ja neil mängida. Viimasel päeval enne Tallinnasse kolimist, olin siis kuue aastane, lubati mul neid pille pärast laste äraminekut puutuda ja see tundus mulle väga eriline kingitus.

Sellest hetkest hakkas ilmselt midagi hargnema. Kuigi pean tunnistama, et ka varasematel aastatel olin vanavanaemaga koos laulnud ja meil peres on muusika olnud tegelikult alati oluline – kes on laulnud kooris või kes puhkpilli õppinud.

Pärast õpingute alustamist Vanalinna Hariduskolleegiumis, tuli mu emal mõte, et võiksin minna muusikakooli. Loogiline oli alustada klaveriõpinguid, kuid ükski õpetaja ei tahtnud mind õpetada, kuigi tol hetkel ma veel väheke nägin. Ainus õpetaja, kes nõustus mind võtma, oli plokkflöödi õpetaja Krista Madiste, ja mis seal siis ikka, asusin õppima plokkflööti.

Pärast neljandat klassi kinkis sugulane mulle Antonio Carlos Jobimi bossanoovadega kasseti, millest olin ülimalt vaimustuses. Kuulasin seda ja püüdsin plokkflöödiga flööti jäljendada. Ühel hetkel mõistsin, et tahan flööti õppida, kuid kes ikka võtab lapse juttu kohe alati nii tõsiselt. Muusikakooli lõpuklassis sain lisapillina võtta juurde flöödi ja see mulle väga meeldis, kuigi olin klassika puhul veidi pettunud. Mitte, et mul klassikalise suuna vastu midagi oleks, kuid tundsin, et flöödiga ma ei taha klassikat mängida. Samas olen tänulik, et sain alustada just plokkflöödist.

Flöödiõpetajaga läksid me teed kahjuks lahku, mille järel ma mõnda aega ei mänginud kahjuks ühtegi pilli, mõeldes koguni, kas sellel on üldse mõtet. Gümnaasiumi ajal julgustas plokkflöödi õpetaja mind muusikarajal jätkama ja nii õppisin lisaainena muusikakoolis taas flööti.

Pärast keskkooli tahtsin õppida džässi, aga Viljandi Kultuuriakadeemia džässiosakond polnud sellega päri ja seetõttu õppisin hoopis pärimusmuusikat. Muidugi võib küsida, et miks ma Otsa kooli ei tulnud, kuid tagantjärele ma ei oskagi öelda, miks keegi mulle Otsa kooli ei soovitanud. Sellest on isegi tiba kahju. Positiivne aga oli, et Viljandis õppisin elama iseseisvat elu. Kui oleksin jäänud koju, siis ma ei oleks praegu see, kes ma olen.

Milliseid pille Viljandis õppisid?

Õppisin torupilli, kuid mängisin ka plokkflööti ning flööti, natuke ka karmoškat ja pikka vilet. Kuid minu tervis ei kannatanud torupilli välja ja kui palju ma ka ei püüdnud, hakkas kõik ühel hetkel minema allamäge. Nii et 2010. aastal olin sunnitud Viljandist lahkuma.
Flöödiga samal ajal tekkis mul huvi kromaatilise suupilli vastu, mida mu isa natuke mängis ja nõnda on see pill tänini mu salaarmastuseks teiste instrumentide kõrval. 2015. aastal saavutasin Pärnu rahvusvahelisel suupillikonkursil selle pilliga küll esikoha, kuid eks areneda on veel palju.

Vahepeal tegelesin hoopis massaažiga ja ega ma praegugi seda oskust ei ole varna riputanud, kuid nii tiheda harjutusgraafiku juures, nagu mul praegu on, ma tõesti ei jaksa sellega tegeleda.

Ühel hetkel kohtusin noormehega, kellega olime aastaid tagasi lastelaagris suhelnud, ja kes oli Otsa koolis käinud. Tema hakkas mulle rääkima, et ma peaksin Otsa kooli tulema. Ütlesin, et kardan konsultatsioonidele minna ja tema sisuliselt vedas mind siia. Lõpuks käisin kolmes konsultatsioonis ning jõudsin katsetele, mille ma endale ootamatult läbisin. Tänaseks olen väga rahul, et saan lõpuks õppida seda eriala, mida tahan.

Kui varasemalt lootsin mängida bossanoovasid, siis tänaseks ma tean, et võin mängida sisuliselt kõike, mis mulle meeldib. Lõpuks olen saanud flöödile õige põhja alla ja ma enam ei kahtle, kas võin seda pilli mängida.

Flööt on kuidagi lemmikutest lemmikum, sest flöödi seisukohast on ju rütmimuusika suund ka mu meelest üpris haruldane, võrreldes klassikalise suunaga. See teeb asja eriti põnevaks.

Tänaseks olen õppinud juurde veel laulmist ja natuke saksofoni. Viimase puhul ma vaatan, mis saama hakkab ja ei luba veel midagi. Olen rahul, sest olen saanud siin teha kõike seda, mida olen soovinud.

Muusikud õpivad enamasti noodist ja võivad pala noodist mängida. Kuidas Sina lugusid õpid ja harjutad?

Enamik lugusid õpin kuulmise järgi lihtsalt pähe. Tänu Youtube`ile on tänapäeval väga mugav – õpetaja Siim Aimlaga valime mulle loo, mille järgi saan hiljem õppida. Muidugi võin ise otsida, kuid siis olen vahel kahelnud, kas saaksin valitud looga ikka hakkama.

Lisaks õpin natuke noodikirja, mida kool omalt poolt toetab, kuid materjale selles vallas napib. Noodikiri on punktkirjaga sarnane – sama süsteem teiste sümbolitega. Noodikirja õpetab meie kooli vilistlane Vello Vart, kes 1960ndatel aastatel õppis meie koolis klarnetit, nii et meie koolis on varem pimedaid õppinud.

Reaalsus on aga see, et pimedal inimesel on kõige kiirem viis õppida lood kuulmise järgi pähe. Noodikirja õppimine on abiks teoreetilisel mõtlemisel. Minu unistus on, et ühel hetkel saan endale punktkirjaprinteri ja noodikirjaprogrammi. Neid on tegelikult väga palju, kuid mitte ükski ei ole täiuslik. Sellist ideaalprogrammi, mida tasuks osta, praegu paraku ei ole, või ei ole mina seda leidnud.

Loo päheõppimine võib olla päris tubli koormus kohe õppeaasta algul?

See vajab keskendumist ja on kokku päris suur koormus, sest ma pean igapäevaselt meelde jätma väga palju. Mälu peab olema tohutu. Lugude meloodiad jäävad mulle võrdlemisi hästi meelde, samas kui nende pealkirjad üldsegi mitte. Kontserdil on vahel nii olnud, et lugu tean, aga pean hoolega mõtlema, mis selle loo pealkiri oli …

Igatahes kui kevad kätte jõuab ja kool läbi saab, siis ma paar nädalat ei taha mitte midagi pähe õppida. Aju peab puhkama.

Arvatakse, et üks meel korvab teist ja kas see võib tähendada näiteks, et Sul on solfedžotunnis väga lihtne?

Mul on absoluutne kuulmine ja pean tunnistama, et see teeb mind vahest laisaks. Kuna ma kuulen noodid ära, siis ma ei viitsi piisavalt süveneda ja pean sundima ennast mõtlema akordi nimetusele. Nii et absoluutne kuulmine on vahel omamoodi ka häda …

Või kui ma pilli häälestan, siis võin vahel häälestama jäädagi. Ma ei julge muidugi öelda, et mu kuulmine on ideaalne. Vahel ma väsin ära ja otsustan, et ei pane kõike tähele ja igat teret, mida ma ei tea, kas on öeldud mulle, pole mõtet näiteks tähele panna. Kogu minu elu on paljuski üles ehitatud kuulmisele. Nägemise puudumist organism muidugi mingil moel kompenseerib – kas siis lõhnatundlikkuse või näiteks sellega, et suudan hääletämbri järgi inimesi rohkem analüüsida ja endale ette kujutada.

Kui täppi selline analüüs on läinud?

Häälest saab väga palju välja lugeda. Ma arvan, et isegi rohkem kui visuaalselt, sellepärast et inimene suudab näoilmetega palju varjata, aga häälega väga varjata ei saa. Häälest saab teada, mida inimene tegelikult mõtleb. Kui aega on, siis võib sellega tegeleda ja see on huvitav. Mul on olnud diskussioone teemal, et milline keegi välja näeb ning ma olen sellega täppi pannud, aga ka mööda. Ilmselt suudan inimesi kirjeldada tänu sellele, et olen natuke näinud.

Alates 15-aastaselt kadus mu nägemine täielikult. Järele jäänud nägemisjäägi ajal õppisin nägijate kirja tähed samaaegselt punktkirjaga ära. Ma ütlen alati, et iga nägemine on parem kui mittenägemine. Seega, kui inimene on kas või valgust näinud, on ta mu meelest näinud.

Mis on Sinu elus veel peale muusika?

Kui aega on, siis kirjutan luuletusi ja kokkan. Viiendat aastat kuulun MTÜ Eesti Juhtkoerte Kasutajate Ühingu juhatusse, kus praegu on seoses arengutega päris palju tegevust. Saan sealt päris hea kogemuse, kuidas asju ajada ning kirju koostada. Ma arvan, et selliseid oskusi on samuti vaja, sest sa ei saa muusikuna elada ainult oma toredas maailmas. Keegi peab nende asjadega tegelema.

Olin esimene, kes käis tavakoolis, üle hulga aja esimene pime inimene, kes tuli õppima Otsa kooli. Kuna olen pidevalt eesrinnas – mitte et see mulle alati meeldiks või olen saanud seda valida –, siis olen harjunud, et elu mind taolistesse olukordadesse paneb. Samas eks nägemispuue nõuab hakkama saamisel tahes-tahtmata enam pingutamist, kuid selles pole midagi üleloomulikku.

Koolis liigud Sa oma juhtkoera Emmaga ringi kohati nii, nagu Sa näeksid.

Koolis unustan ära, et olen pime, sest oskan siin ringi käia ja suhtumine minusse on väga hea ning abivalmis. Kui tänavale lähen, siis tuleb see jälle meelde.

Emma on mul teine koer, kellega meil läheb koos kuues aasta, kuigi novembris sai ta just kaheksa aastaseks. Alguses oli meil keeruline üksteisega kohaneda ja koos õppida, aga selle tulemusena olen temalt palju õppinud – ta on muutnud mind palju enesekindlamaks ja jõulisemaks.

Kuidas ta on seda teinud?

Kui ma ei suuda kindlalt öelda, mida ma tahan, siis ta ei tee ka seda. Ta on väga võimuka natuuriga ja algul õppis üldse meestreeneri käe all. Mina olen naisterahvas, aga talle on mehed alati rohkem meeldinud ja seepärast olen pidanud näiteks madalat häält harjutama ning mitte selline ninnu-nännu olema. Minu esimene koer oli pigem hästi arg ja lõpuks arg-agressiivne, mis viis meie teed lahku. Teda ründasid lahtised koerad, mille järel hakkas ta ootamatult ise teistele koertele äkkrünnakuid tegema ning ma olin sunnitud ta ära andma.

Maarja ja Emma annavad intervjuud.

Ühtlasi ei talunud ta muusikat ja hakkas värisema, kui pilli mängisin. Emmaga seevastu oli nii, et kui ma kooli aktusele tulin ja klassikat mängiti, siis ta ohkas raskelt ja jäi vaikselt magama. Kui mängiti džässi, siis ta norskas. Selles mõttes läks hästi, et kui ta hiljem torupilli kuulis, tahtis ta toast välja joosta, mis tähendab, pärimusmuusika poleks talle kohe üldse meeldinud. Veel olen avastanud, et talle ei meeldi üldse klarnet, aga saksofoni, flöödi ja muude pillide vastu pole tal midagi. Rokkmuusika mängimise ajal on ta bänditunnis trummide alla lausa magama pugenud. Nii et kummaline koer, kellel on oma muusikamaitse täiesti olemas.

Emma on väga tubli, arvestades, et tean koeri, kes kitarrihelide peale kohe laulu lahti löövad. Kuidas ta käitub, kui Sa temaga koos harjutad?

Üldiselt ta norskab, aga kui tal midagi öelda on, siis ta mõmiseb, mille peale pean mina mõtlema, kas see nüüd on hea võib halb. Võib öelda, et ta on minu kriitik. Kuna teati, et ta tuleb minu juurde, siis katsetati eelnevalt, kuidas ta muusikale reageerib. Sellega tal aga probleeme ei olnud.

Kui ma kodus pilli mängin, siis läheb ta tihti eemale. Klassis poeb ta laua alla ja seal ei ole tal häda midagi. Oma esinemise ajal ei saa ma aga kunagi kindel olla, et ta koos tooliga minema ei lähe. Kord pärimusmuusika arvestuse ajal pääses ta lahti ja lõi tantsu terve selle aja, kui mina esinesin. Pärast seda mõtlen ma alati õudusega, et ta jumala eest mõnel kontserdil mööda saali ringi jooksma ei hakkaks, sest niipea kui ma olen laval, teab ta, et see on tema tähetund. Õnneks on koolis inimesi, kes on alati märganud ja aidanud olukorra ära lahendada.

Näib, et koolis on ta väga hästi vastu võetud ja Sul on tõesti alati toetajaid, kes koera eest hoolitsevad. Kuidas oleks temaga õige tavaolukorras käituda?

Alati võib tulla minu käest küsima, kas koerale võib pai teha. Sõltub muidugi loomast, kuid ka tema tähelepanu võib hajuda ja ta võib hakata järsult sikutama või mind lausa trepist alla tõmmata. Ma ei jõua teda kogu aeg jälgida, eriti kui mul on asjad käes. Kõige hullem on, kui mul on pill käes ja keegi tuleb minu juurde, et oi, kui tore koer, siis on oht, et ma lennutan oma flöödi maha. Nii et alati tasub vaadata, millises olukorras ma olen ja küsida, kas võib pai teha.

Loom on loom ja ma ei garanteeri, et kui kellelgi näiteks on ilusad riided seljas, et ta siis koeralt karvu või käpaga pihta ei saa. Vahel panen talle kaela rätiku, kus on peal: „Ära sega, teen tööd!“, sest mõnikord väsib ta kas või vaimselt ära ja siis ta tähelepanu hajub. Ühesõnaga, kui ta on rakmetes on ta tegelikult alati tööl.

Enamik inimesi suhtub koertesse hästi, kuid kellele koerad ei meeldi, ei pea koerale ligi tulema. Igatahes võib meiega julgelt suhelda, lihtsalt Emma eest räägin mina – kas tal on hetkel palju tööd või võib ta preemiaks saada mõne lisapai.

Üks asi veel, koerale ei tasu pakkuda süüa. Valveta jäetud võileibadega on vargusi kahjuks juhtunud. Korra varastas ta koolis Merlelt fuajees võileiva ja ühel teisel korral, kui Merle koera hoidis, pääses koer kogemata maja peale liikuma ja siis ta minu teada sõi majandusjuhi võileiva ära. Hiljem selliseid asju õnneks juhtunud ei ole. Kuid ärme sellest praegu rohkem räägi, sest Emma nüüd ohkas selle peale, nagu üks labrador ikka. Ta saab oma söögi nagunii kätte ja pealegi on labradori retriiveril lõputu isu. Kui ta saab aga valet toitu, siis võib juhtuda, et ta oksendab jne.

Üldiselt olen aru saanud, et Emmal on koolis juba omad lemmikud, näiteks Paul, kelle juures ta peab mind vahel ootama.

Kuidas Sa linnas liikudes temaga hakkama saad?

Koolis saame koos tõesti väga hästi hakkama. Väljaspool kooli teeb muret aga see, et Vabaduse väljakul ei ole helifoori ja ma arvan, et jõuan kooli enne ära lõpetada, kui Tallinna linn jõuab selle sinna panna. Selles piirkonnas ei asu ainult Otsa kool, tegemist on linna tuiksoonega ja on hea, kui see oleks pimedatele turvaline. Koer foori ei näe, mistõttu pean ise otsustama, kus ja millal üle tee minna. Inimesed küll aitavad, kuid tülikas on alati abi küsida. Pealegi tahaksin olla iseseisev.

Kuidas koeraga liigutakse? Kas Emma käib ainult kindlaid marsruute pidi või saad temaga vabamalt liikuda?

Koer peab oskama hoida otsesuunda, pöörata vasakule-paremale, leidma sebra, oskama otsida uksi, treppe ja pinke, peatuma kõnniteerandil.  Koeri on kahte tüüpi. Osadele koertele tuleb pidevalt käsklusi anda, mis tõttu koer, teeb täpselt nii, nagu sa ütled ja samas saad temaga minna kohtadesse, kuhu sa ise tead marsruuti.

Emma on rohkem marsruudi-koer, sest talle jääb teekond väga hästi meelde ja ta ise pakub välja, kuhu võiks minna. Kuid siiski pean mina teadma, kuhu me läheme ja andma käsud. Muidugi on ta nalja ka teinud ja viinud mind esmaspäeva hommikul Dublineri ukse taha ja veendunult jonni ajanud, et siia me pidimegi ju tulema.  Ma olen siis kuulnud, kuidas eemalt naerdakse, ja keegi on kunagi isegi visanud nalja, et kas tahad juua jah, aga ei taha ma midagi, tahan vaid kell kaheksa hommikul kooli minna. Eks ta kooli ajal väsib pikkadest päevadest ära. Suvel on olnud jälle vastupidi, kui ta pole tahtnud mind Dublineri viia, vaid hoopis kooli.

Lugesin, et juhtkoerte abimeheks treenimine on üsna kallis. Kas neid on Eestis piisavalt või peaks neid rohkem olema?

Juhtkoeri ei ole palju – ühingus on neid 25 ja üle Eesti kolmekümne ringis. Kogu riigi kohta on see praegu minu arvates paras arv. Meil on kõrvuti tegutsemas kaks koerte kooli: SA Juht- ja Abikoerte Kool ja MTÜ Abikoerte Keskus, mis tegutsevad paljuski riigi toel.

Minul on sel aastal koera ravile kulunud umbes tuhat eurot, mida loodan ikka kaetud saada. Koer kuulub tegelikult koerte koolile. Mina nii öelda rendin teda ja minu kanda jääb näiteks toidukulu, kuid ravikulud katab kool kui omanik. Õnneks on ka Tallinna linn aidanud toidutoetusega, mis on olnud suureks abiks.

Ilma koerata ma koolis ei käiks, nii et ta on minu iseseisvuse pant. Kurbusega pean samas ütlema, et nendel samadel tervislikel põhjustel teda mind varsti enam saatmas pole. Millal see täpselt juhtub, selgub lähiajal. Loodan, et leiame talle uue pere, kuid eks samal ajal peab olema realist.

Kunagi pärast Jazzkaare kontserti avastasime festivali kodulehelt minust ja Emmast tehtud pildi, kuhu alla oli kirjutatud, et ka koerad armastavad džässi. Sealt edasi arenes mõte, et kuna Emma käib minuga pidevalt koolis kaasas, siis võibki teda vabalt džässikoeraks kutsuda.  Nii et kui ta tulevikus kuhugi uude perre läheb, siis võivad pereliikmed tema üle vabalt uhkust tunda, kuna Emma on mitme haridusega koer. Juhtkoerte treenimist peetakse ju kõige kõrgematasemelisemaks koolituseks ka teenistuskoerte väljaõppes.

Tahan veel lisada, et nii Emmal kui ka koerte koolidel ja meie ühingul on oma Facebooki-leht, mida tasub jälgida. Kes tahab juhtkoerandusse vabatahtlikult appi tulla, siis alati on see võimalus olemas.

Milliseid abivahendeid tänapäeval veel on, et paremini hakkama saada?

Abivahendeid on alates värvitooniütlejast kuni arvutiprogrammideni välja. Abiks on pimedate tunnusmärk, valgekepp, samuti kleepsumasin – kleepsule saab oma häälega lindistada eseme nimetuse ja selle esemele peale kleepida. Veel on olemas rääkivad kaalud, sise- ja välistermomeetrid ning diktofonid.

Mina kasutan Victor Readerit, mis mul on kogu aeg kotis. Sellega saab kuulata faile ja konspekte. Tekste saab lugeda elektrooniliselt ja neid ise punktkirjas tahvlile kirjutada või trükkida trükimasinaga. Mugavam on aga trükkida arvutis, kas siis kõnesüntesaatoriga või kasutades selleks elektroonilist braille display`d ehk punktkirja monitori.

Isegi telefonid juba räägivad, nii et ilma iPhone`ita ma oma elu enam ette ei kujuta. Võimalusi on väga palju ja ma olen õnnelik, et oskan ka pimedate kirja, sest näiteks ravimikarpidel on tihtipeale kirjas, millega on tegemist ja see on vajalik teave.

Sa olid kohe nõus osalema heategevuslikul jõulukontserdil Tallinna Vaimse Tervise Keskuses. Kuidas suhtud heategevusse?

Ma leian, et kui midagi tahetakse saada, siis peab selleks ka ise midagi tegema ja kui mul on olnud võimalik, siis olen annetanud. Alati ei pea ju annetama raha, annetus võib olla ka vabatahtlik töö, mida ma ise teen, või abi. Kui inimene ei saa aidata, siis peab ta suutma seda ausalt välja öelda. Ka siis, kui vajatakse abi, peab julgema seda öelda.

Muusikuna ma jällegi tahan, et minu tööd väärtustataks ja on selge, et ma ei saa pidevalt heategevuse korras kontsertidel esineda. Samas olen ikka nõus tulema tasuta esinema, kui seda soovitakse, nii et uhkeks pole ma läinud. Kuid mul on kogemusi, kus mind kutsutakse omadele mängima ja siis leitakse, et pole vaja tasustada.

Oled aktiivne koolikontsertidel esineja ja on näha, et Sul on muusikaga väga tõsine side. Millised on Sinu edasised plaanid?

Kõigepealt tahaksin lõpetada flöödi eriala, kuigi mul on sellest kahju, sest alles nüüd tunnen, et hakkan flöödimängust midagi taipama. Kuid kui mul läheb mõnes muus valdkonnas hästi, siis ma ei välista, et võiksin Otsa kooli uuesti sisse astuda. Ja miks mitte proovida ülikooli.
Muusikaga tegelen kindlasti edasi, sest see on mulle hobi ja äkki tulevikus ka töö. Ma ei oska ilma selleta olla.

Aitäh Sulle intervjuu eest ja ükskõik, millise tee valid, siis palju õnne, rõõmu, muusikat ja sitkust seda mööda käia!

Ülle Sisa noortele muusikutele: olge muusikasse pidevalt armunud!

Klaveriõpetaja Ülle Sisa on seda ühiskonna ühte olulisemat ametit – õpetaja ametit – pidanud üle viiekümne aasta. Õpetajate päeva puhul antud intervjuus soovitab ta muusikat õppivatele noortele olla pidevalt armunud muusikasse ja pühenduda kirglikult oma tööle. Intervjuu tegi kooli infojuht Riina Kallas.

Ülle Sisa Foto: Haide Rannakivi

Kultuurkapital andis Teile väga olulise preemia, mis väärtustab õpetajaid ja eelkõige eesti muusikaõpetajaid. Otsa kooli koolipere poolt soovime Teile selle preemia ja ka saabunud õpetajate päeva puhul palju õnne!

Aitäh!

Aastate jooksul on Teil välja kujunenud oma kompleksne õpetussüsteem. Usun, et paljud tahavad teada, millised on olnud Teie kui pedagoogi põhiprintsiibid, millest olete oma töös lähtunud?

Kuivõrd klaverimäng on tõeliselt mitmekülgseid oskusi nõudev komplitseeritud tegevus, on seda ka selle õpetamine. Seda võiks võrrelda mitme tundmatuga võrrandi lahendamisega, kus vastuseni jõudmiseks on olemas erinevaid lahenduskäike. Oluline on leida tundmatud ja võimalikult otsem tee soovitud tulemuseni.

Kasutades seda võrdlust, on minu jaoks kaheks tundmatuks õpilane ja õpetatav muusikateos, millede koodide murdmise oskusest sõltub edasise töö tempo, sisu ja kvaliteet.

Õpilase puhul arvestan tema isikuomadusi, oskusi, võimeid, soove ja huve. Teose puhul teen endale selgeks kõik vajaminevad parameetrid selle õpetamiseks ja interpreteerimiseks. Siis algab õpilasega koostöös tee otsimine seatud sihtide poole. Proovin pilku alati hoida kaugemal ees ja valida vastavalt sellele nägemusele igale õpilasele just temale vajaminevaid oskusi arendava repertuaari.

Põhiprintsiip, kui seda üldse sõnastada saab, on lihtne: kõik mida teed, tee nii hästi kui just sina suudad. See kehtib minu klassis nii õpilasele kui ka õpetajale!

Millal olite kindel, et tahate klaveriõpetajaks saada?

Mina polegi kunagi  kindel olnud, et ma õpetajaks saada soovin. Kuna olin töötanud juba õppimise ajal kontsertmeistrina nii Tartu muusikakoolis kui ka konservatooriumis, siis huvitas mind loomulikult töö kontsertmeistrina.

Selles, et ma pean just nimelt õpetama hakkama, oli kindel hoopis minu suurepärane pedagoogilise praktika õppejõud konservatooriumis Asra Loo, kes viimasel kursusel lihtsalt ütles: “Ülle, te peate kindlasti õpetama hakkama!” Nii ka läks. Algul n-ö sunniviisiliselt, kuna mind suunati Narva muusikakooli, kuhu vajati klaveriõpetajat (tollel ajal oli peale lõpetamist kohustuslik töötada kolm aastat suunamisega). Näpuotsaga oli ka kontsertmeistri-tööd. Narvas töötasin aasta. Järgnesid 26 aastat õpetajana Muusikakeskkoolis, siis aasta Soomes ja Otsa koolis hakkab jooksma 26. aasta. Jääb vaid tänada Asra Lood, kes tabas ära selle, et õpetamine võiks mulle sobida. Kas sobib, ei tea, aga meeldib küll.

Siinkohal meenutan sügava tänutundega oma pedagoogilise praktika juhendajat Aleksandra Semm-Sarve Tartu muusikakoolist, kellelt sain siiani toimiva pedagoogika aluspõhja.

Sellised vajalikud impulsid ja inimesed meie elus mängivad tegelikult päris suurt rolli. Nii näiteks räägitakse palju, et õpilastel on ühel hetkel raske õppida ja neil on vaja olulist inimest, kes julgustaks neid edasi õppima. Millised on olnud Teie kui pedagoogi kõige raskemad hetked ja kuidas neist üle saada?

Selliseid hetki, kus maailm on must, miski ei edene, kui väsimus või laiskus on võimust võtnud, võib iga inimese elus erinevatel põhjustel ette tulla. Eriti soodus pinnas selleks ealiselt on õppimise aeg Otsa koolis, kuhu õpilane tuleb tundlikus eas, mil otsitakse ennast. Siin õpitud aastate jooksul astutakse ju lapse maailmast täiskasvanu maailma.

Mul on väga vedanud õpilastega, sest tõsiseid “maavärinaid” pole ette tulnud. Üles-alla “Ameerika raudteed” ikka on ette tulnud – see kuulub muusiku elukutse juurde. Võib-olla ongi hea õppimise ajal seda kogeda, mis elus niikuinii ette tuleb. Karastab ja valmistab ette laval pingeolukordadega toime tulema.

Mis aitab? Ehk see, et saame kõigest rääkida, usaldame üksteist. Loodan, et õpilased on kogenud ja teavad, et mis ka ei juhtuks, ma toetan neid, ega jäta hätta. Igale asjale leidub lahendus.

Olete kasvatanud üles mitu põlvkonda muusikuid ja muusikaõpetajad. Kuidas oma endiste õpilastega läbi saate ja kas mõnel hetkel tekib tahtmine sekkuda kuidagi nende töösse, õpetada neid või olete ka näiteks neilt midagi õppinud?

Jah, nii see on. Ma pole erialaõpilaste üle arvet pidanud, aga saan neid une pealt kõiki peast nimetada. Pedagoogilist praktikat õppinute arv on 119. Põhiline osa arvust on Otsa kooli õpilased, aga siia kuuluvad ka minu juhendatud üliõpilased Konservatooriumist ja EMTAst (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast – R.K.). Pedagoogikat õppinud olen küll üles kirjutanud, sest sellist hulka nimesid on mõeldamatu meeles pidada. Kui arvestada, et 1990ndatel, kui pedagoogilise hariduse andmist veel oluliseks peeti (usun siiani, et seda alustada keskõppeasutuses on mitmel põhjusel väga vajalik), oli igal õpilasel kaks praktikaõpilast, siis laste arv, kes nende tundide kaudu said muusikast puudutatud, on 200 piires, mis on lihtsalt väga tore. Mida rohkem lapsi muusikaga kokku puutub, seda paremad inimesed meid tulevikus ümbritsema hakkavad.

Endiste õpilastega on mul kontaktid olemas, kellega harvemad, kellega tihedamad, aga kõigiga kohtumised on rõõmupakkuvad, südamlikud ja kallistustest puudust pole. Olen õpetanud oma endiste õpilaste lapsi ja mitmed minu endised õpilased on praegu Otsa koolis minu suurepärased kolleegid.

Kui sekkumiseks nimetada seda, et nad tulevad oma õpilastega mulle ette mängima ja nõu küsima, siis heas mõttes jah. Tegelikult oleme õpetajatena samas paadis ja nendest kokkusaamistest õpime mõlemad. Siin ka vastus küsimusele, kas mul on midagi oma õpilastelt õppida. Loomulikult on, kusjuures igalt ühelt nii endistelt kui ka praegustelt

Olete olnud paljude konkursside žüriides ja teie enda õpilased on saavutanud väga häid tulemusi. Kui see väga suur ametisaladus ei ole, siis milliseid soovitusi annaksite teistele, kuidas konkurssidel edukalt läbi lüüa?

Ma ise pole väga konkursside pooldaja, küll aga pean möönma, et õpilastele on see teatud õppeperioodil vajalik ja kasulik. Õpilane areneb ilmselgelt konkursiks valmistumise perioodil kiiremini edasi, sest ta töötab tavapärasemast intensiivsemalt ja mahulisema repertuaariga. Konkurss annab võimaluse ennast pingeolukorras proovile panna ja tundma õppida. Kuulata teisi, võrrelda. Õpitud kava viimistlusaste on heaks hüppelauaks järgmise kavaga veel parema kvaliteedi otsimiseks. Kui siia siis lisandub ka konkursil õnnestumine, siis on see edasise motivatsiooni võimas käivitaja.

Mitte iialgi ei tohi õpilast konkursile viies häälestada teda edukalt läbi lööma, vaid innustada oma hetkel saavutatud taseme parimat esitust tegema. Kui nii läheb, siis on see kindel võit tema enda arengus ka juhul, kui võidukohale ei pääsenud. Konkursile tuleb minna teadmisega, et kõik ei mahu võidupjedestaalile, aga mina olen kõik endast sõltuva teinud ja annan endast parima. Lõpuks ka kui tahes professionaalse žürii objektiivsus ja hindamise kriteeriumid võivad mõnikord küsimusi tekitada.

Tänapäeval on konkurss ukseavajana tulevikku kaotanud oma tähenduse. Paljud kuulsad interpreedid, kes säravad maailmalavadel, kas pole ise kunagi soovinud osaleda konkurssidel või ei leia nende nimesid kolme esimese hulgast.

Žüriitöö on seotud kahetiste tunnetega. Mul on olnud alati väga huvitav esinejaid kuulata. Pahupool algab hindamisega pihta. Pole ju muusikas mõõdetavaid parameetreid olemas. Ka esitushetk tuli, oli ja läks…

Kui õiglaselt saab alles oma arenguteel olevaid õpilasi paremusjärjestusesse panna? On päris mitmeid kordi olnud, kus tagantjärele kahtlused tehtud otsustest on piinanud mitu päeva. Pole aidanud ka teadmine, et otsust ei teinud mina üksi.

Mis teeb Teile pedagoogina õpilaste puhul kõige enam rõõmu?

Eelkõige rõõmustavad mind mu õpilased inimestena, oma tõekspidamistega. Loomulikult ka nende avatus, muusikale pühendumus, soov areneda, koostöövalmidus ning iga edasiastutud samm.

Pedagoogilise praktika õpilased on olnud uskumatult innukad noored kolleegid. Head meelt teeb see, et Otsa koolist on neist mitmed kaasa saanud soovi õpetajaks hakata ja  töötavad praegu erinevates muusikakoolides väga heade tulemustega ning nendelt oleme saanud juba ka Otsa koolile järelkasvu.

Rõõm on pedagoogilise praktika lõpetajatelt saadud kaardist, kus nad kirjutavad: “Armas õpetaja, täname Teid huvitava koostöö eest ja arvata võib, et üks põhjus miks meist saavad klaveriõpetajad – olete Teie!” – õpilased Kersti, Terje, Kairit, Irene.

Kui rääkida klaverimängust, siis kõiki teoseid, mida tahaks ja oleks vaja läbi võtta, ei jõua Otsa koolis õpetada. Küll saab õpetada oskust näha nootide taha, saada sealt õppimiseks võimalikult palju infot. See on võti, mis aitab avada helilooja mõtet ja kiiremini omandada uut teksti. Kui märkan, et õpilane oskab seda võtit kasutada järgmise uue pala õppimisel, siis ma usun, et ta saab edaspidi hästi hakkama. See on see päris rõõmu hetk.

Kuidas hindate töö ja andekuse osakaalu? Mitu tundi peab näiteks Otsa kooli klaveriõpilane harjutama, et saada tulevikus tipp-pianistiks?

Tuntud ütlemine: 1% andekust ja 99% tööd rõhutab tõsiasja, et millegi saavutamiseks on vaja teha tööd ja veelkord tööd ning tõsiselt pingutada. Muide, keskendunud töövõime on ka andekus! Igaühele seda pole antud, aga see on arendatav.

Kahtlemata on Otsa koolis õppimise aastad vanuse mõttes arenguks magusad aastad. Määratleda aga õppurite harjutamise tunde on võimatu. See sõltub paljudest teguritest, millest siinkohal võib välja tuua vaid mõned – kas ta õpib ka samal ajal gümnaasiumis, kas ta elab Tallinnas, millised tingimused tal on pilli harjutamiseks, kas tal on piisavalt uneaega väljapuhkamiseks ja kui palju tal üldse nädala sees jääb aega lugeda, käia kontsertidel, teatris, ka sõpradega suhelda jne.

Minu võimuses pole ööpäevale tunde lisada. Samas tean ka, et tihti tehakse tühja tööd. Ainus, mida teha saan, on õpetada läbimõeldult ja peaga harjutama. Kui pea magab ja kõrv andestab, siis on igal juhul parem kohvikus istuda.

Mis puutub tipp-pianisti, siis ei pruugi, aga mõne jaoks võib rong olla läinud juba enne Otsa kooli jõudmist. Kas kõikidest peavadki tipp-pianistid saama ja kes ta niisugune üldse on? Kas pianist, kelle sõrmed järjest kiiremini liiguvad, või see, kellel on oma sõnum publikule öelda?

Väga hea, et toote välja õpetajapoolse sisendi ja tagasiside. Viimastel aastatel on olnud moodne rääkida väljundipõhisest ja õppijakesksest õppest. Kuidas suhtute hindamisse ja hinnete panemisse klaveriõppes? Kui tihti ja kuidas peaks õpilasi hindama või kas siin muusikaõppe puhul on üldse vaja midagi muuta?

Hindamise teemat on jah püütud moderniseerida igasuguste nimedega. Selge on see, et kuni õpilane käib koolis, on vaja tema tööle mingi numbriga hinnang anda. Samas mistahes number ei võimalda saada adekvaatset ettekujutust temast kui muusikust.

Õpilasele endale on erialas hindest palju olulisem ja vajalikum analüüsiv suuline tagasiside.

Olete töötanud ka õpetajana Soomes. Millise kogemuse saite sealt?

See oli 25 aastat tagasi. Sellel ajal torkas silma, et Soome lapsed olid enesekindlad ja kasvatatud maast madalast põhimõttel, et kõik, mis õpid, õpid endale (mitte hindele ja vanematele) ja kuidas sa õpid, sellest sõltub sinu enda tulevik.

Nüüdseks on olukord ka Eestis muutunud: õpilased teavad oma õigusi, oskavad nõuda ja oma soovid iseendale ja teistele selgeks teha.

Kuna läksin Soome Muusikakeskkoolist, siis oli Soome laiemapõhjalisemaks hariduseks mõeldud õpilaste tase  tunduvalt madalam kui Eestis. Muidugi eranditega.

Koolidesse on jõudnud projekt “Igal lapsel oma pill”. Mida arvate sellest, et kõigile on antud võimalus kas või mõned noodid mõnel pillil – olgu siis plokkflööt või kitarr – selgeks saada? Mida see lapsele annab, nagu võib isegi osa vanemaid ikka veel küsida?

Nagu ma eelnevalt märkisin, siis mida rohkem lapsi muusikaga kokku puutub, seda paremad inimesed neist kasvavad. Selle projekti puhul saab tuua välja ainult positiivseid külgi. See annab lastele: võimaluse eneseväljenduseks; saada muusika läbi tuttavaks enese minaga; õpetab loovalt mõtlema; tunnetama otseselt töö ja tulemuse seost; muusika esitamine õpetab esinemist publiku ees, õpetab jagu saama ärevusest; muusika emotsionaalne mõju tugevdab tähelepanu ja mälu jne.

On tehtud ju uuringuid, mis näitavad, et muusika aktiveerib ja stimuleerib aju rohkem, kui sellest varem teati. Samuti on leidnud tõestust muusika positiivne mõju närvisüsteemile.

Mida soovitate noortele muusikutele, kes soovivad oma tuleviku kindlalt muusikaga ühel või teisel moel siduda?

Olla permanentselt armunud muusikasse ja kirglikult pühenduda oma tööle. Soovin lõputut kannatlikkust ja fanatismi. Muusika peaks endale elukutseks valima inimene, kes tunneb, et ilma muusikata ta elada EI saa!

Ülle Sisa koos õpilase Karl Reimandiga. Foto: Riina Kallas

Õpetaja Ülle Sisa:

Sünniaeg ja koht: 20. märtsil 1939. a Valgas

Muusikaline haridus: 1947-1954 Tartu lastemuusikakool (õp Aino Poolakene), 1954-1958 Tartu Muusikakool (õp Ago Russak), 1958-1963 Tallinna Riiklik Konservatoorium (Anna Klas)

Enese täiendamiseks: 1967. a – Tartu Riiklik Ülikool, mittestatsionaarne ajaloo-keele teaduskond, psühholoogia osakond (III kursus), 1989-1991 Täienduskursused Waldorf-pedagoogika teoreetilised alused, praktika ja stažeerimine Soomes.

Tööpaigad:

1963-1964 Narva Muusikakool – klaveriõpetaja

1965-1991 Tallinna Muusikakeskkool – eriklaveriõpetaja ja vanema astme osakonna juhataja sh koostöö professor Bruno Lukiga

1966-1967 ja 1972-1975 ka Tallinna Konservatooriumis klaveri eriala üliõpilaste pedagoogika praktika õppejõud

1991-1992 Soomes Huittisten Musiikkiopisto klaveri eriala lektor

1992 G. Otsa nimeline Tallinna Muusikakool, pedagoogilise praktika õpetaja ja aastast 2001 ka klaveri eriala õpetaja

2001/02 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias (EMTA) Täienduskoolituskeskuses loengud ja pedagoogiline koolitus vabariigi klaveriõpetajatele

2001/02 ja 2005/06 EMTA interpretatsioonipedagoogika instituudi magistriõppe üliõpilaste pedagoogilise praktika juhendaja

2011 alates EMTA interpretatsiooni instituudis seminarid magistrantidele

1988 alates vanemõpetaja

1997 alates õpetaja-metoodik

Läbi viinud aastaid Eesti Klaveriõpetajate Ühingu korraldatud üle-eestilisi täienduskursusi õpetajatele ning Virumaa suvekoolis andnud 16 aastat lahtisi tunde vabariigi klaveriõpilastele ja nende õpetajatele.

Tunnustused:

–       2010 valitud Eesti Klaveriõpetajate Ühingu auliikmeks

–       2014 Riho Pätsi koolimuusika fondi preemia

–       2015 Tallinna Linnavalitsuse tänukiri rahvusvahelise konkursi “Noor Muusik” läbiviimise eest

–       2015 Bruno Luki nimelise preemia laureaat

–       2017 Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali pedagoogi tunnustuspreemia

Ülle Sisa õpilasi Otsa koolis läbi aastate: Jevgenia Šulga, Jelena Nagornjak, Denis Kasparovitš, Kersti Matkur, Valeria Sorokovskaja, Darja Sedler, Talvi Hunt, Dmitri Kurs, Julia Gavrjušenkova, Jelizaveta Kromskaja, Hindrek Pärg, Lea Valiulina, Mery-Ida Ring, Ilona Dudnik, Karl Reimand, Arina Makarenko, Anastassia Mjassojedova, Arina Nikulina, Brigitta Petropavlova, Sofi-Kamilla Lõssenko…

Teised Üllest:

“Ülle on tõeline guru, eriti mis puudutab õpilaste õpetama õpetamist. Plaanin tänavu ise minna tema tunde vaatama. Õpilased räägivad legende tema teadmistepagasist ja metoodilisusest,” õpetaja Lembi Mets.

“Mul on väga vedanud, et olen saanud Üllega koos töötada. Igaüks, kes on vähegi õpetajatööd proovinud, teab ju, kui keeruline ja mitmetahuline amet see on. Muusika on emotsionaalne ja justkui tabamatu kunst, kuid see põhineb reeglitel ja seadustel, mida peab täpselt teadma. Ülle valdab kõiki neid kunste imeliselt. Ja ta paneb rõhku ka sellele, et aasta-aastalt edasi liikudes oskaks õpilane neid seadusi ja teadmisi ise tähele panna ja rakendada.
Temas on mingi eriline anne ja pühendumus kaunist muusikakunsti noortele edasi anda ning samuti on tal suured ja väärtuslikud kogemused. Ta on mulle rääkinud nende kogemuste olulisusest ja öelnud, et õpib õpetajana ise kogu aeg ning on vahel öelnud: “Iga uus õpilane on jälle minu õpetaja”. Üllega koos töötades ja tema töö tulemusi kuuldes ja nähes tajud, kui huvitav ja väärtuslik on õpetaja amet,” õpetaja Ia Remmel.

“Olen väga õnnelik, et sain Teie juures õppida ja üldse, et Teiega kohtusin. Te aitasite mind kasvada nii professionaalses kui ka isiklikus plaanis. Selle eest olen Teile lõpmatult tänulik,” õpilane Darja.

“Usun, et mitte mingi asi ei lõppe ära, kuni meie mälestused elavad. Minu mälestused Teie muusika- ja elutundidest on kõige õnnelikumad! Suur aitäh Teile selle eest!” õpilane Lea.

´”Mõned põhimõtted, mida olen Teilt õppinud, võin ma rakendada ka oma filoloogilises töös. Teistel on sellest raske aru saada, aga muusikalised oskused aitavad mind igal pool – oskus näha midagi tervikuna, näha asju perspektiivis…”  õpilane Darja.

“Harva leidub õpetajaid, kel antud eriline võime panna õpilasi muusikat mõistma, sellest vaimustuma ja kelle poolt jagatud õpetussõnad, teadmised ning hoiakud käivad meiega kõikjal kaasas,” õpilane Nele-Eva.

“Väga hea ja professionaalse õpetajana meenutan ka oma klaveriõpetajat Ülle Sisa. Võib-olla just tänu talle olengi muusika juurde jäänud. Enne 8. klassis tema juurde sattumist ei läinud mul muusikas üldse hästi, vaid pigem langustrendis. Ma ehk ei osanud muusikat mõista. Ma ei osanud õppida. Ülle Sisa õpetas detaile lahti mõtestama ja nendes tervikut nägema ning ta õpetas mind saavutama tulemust. Seda polnud mulle keegi varem õpetanud ehk eelmised klaveriõpetajad ei osanud õpetada mind õppima. Ülle Sisa juures õppimine oli täiesti teine maailm: mulle tehti asi selgeks, ma täitsin ülesande ja sain järgmisele etapile minna. Selle eest olen talle väga tänulik,” õpetaja Andres Lemba, 14. okt 2016 Õpetajate Leht.

Ülle Sisa kommentaar A. Lemba sõnadele: “Aitäh, Andres, nende sõnade eest! Ma ei teadnud Sind varem tänada, sest polnud seda lugenud. Sina inspireerisid oma anderikkusega mind õpetama just nii nagu ma seda tegin. Nüüd, kus oled juba ise aastaid pedagoog, oled küllap isegi kogenud andekate õpilaste sädet, mis käivitab Sind õpetajana.”

EMTA rektor Ivari Ilja õnnitleb Ülle Sisa kultuurkapitali preemia puhul Estonia Talveaias 17.09.2017. Foto: Haide Rannakivi